Veelgi rohkem mõtteid...

Olukord on nutune, kui nii võib öelda. Raske on otsustada, kui selgust asjades ei ole. Plaan on järgmine, kuna sõber James pakkus mulle odavat, s.t olematu kuluga, majutust Londonis aga Oz'i goverment ei taha ega suuda mulle endiselt minu auga välja teenitud Superannuationit välja maksta, siis olengi siin hädas. Pappi pole nii palju, et kohe minema lennata ja end sisse seal seada aga siin asjatult vahtida ei ole ka enam eriti meeldiv. Kuna viskan kivi ka Eesti tööturu olukorra kapsaaeda, siis ei ole mul endiselt õnnestunud adekvaatset töökohta saada. Ütlen ausalt, ma ei ole endiselt langetanud enda latti miinimum palgani, kui seda teeks, siis oleks kindlasti käed jalad tööd täis aga, et sel juhul ka miskit kõrvale panna tundub ja ongi utoopia. Seega istungi justkui lõhkise küna ees, et oodata enam ei jaksa aga otsekohe minema ka ei saa. Fuck that!

PS ma tean, et keegi seda blogi enam nagunii ei loe aga jonnakalt jätkan monoloogi, endal ehk hiljem kunagi huvitav omi mõtteid lugeda :)